VAIBHĀṢIKA ABHIDHARMA TEOORIAST

Buddha parinirvāṇa järel kogunes budistlik kogudus nõupidamisele Rājagrihas, et ette lugeda ja kodifitseerida Buddha dharma selle korrektseks säilitamiseks. Buddha õpetused jagati kolmeks suureks kollektsiooniks (piṭaka). Enamus koolkondi tunnistas kolme põhikollektsiooni: Vinaya (käitumisreeglid), Sūtra (jutlused) ja Mātrika (Abhidharma). Mātrika koosnes Buddha võtmelausetest olulistel teemadel nagu olemise loomus, meel, põhjuslikkus. Osa kogudusi jagas õpetuse kaheks: Vinayapitaka ja Sūtrapitaka; mātrika kui täpsem ja tehnilisem õpetus säilitati Sūtrapitakas eraldi kogu moodustamata.

Abhidharma õpetust arendati kõige enam sthavira ja sarvāstivāda traditsioonides. Mõlema traditsiooni Abhidharmapiṭaka koosnes 7st tekstist. Sthavira liin omistas 7 abhidharma teksti Buddhale ja liitis need paali Tipiṭakasse. Varane sarvāstivāda munkade kogudus, kes koostas sanskritikeelse Tripiṭaka, omistas abhidharma tekstid erinevalt sthaviratest kindlatele autoritele:

  1. Kātyāyanīputra Jñāna-prasthāna,
  2. Mahākauṣṭhila Saṃgīti-paryāya,
  3. Vasumitra Prakaraṇa-pāda,
  4. Devaśarman Vijñāna-kāya,
  5. Pūrna Dhātu-kāya,
  6. Śāriputra Dharma-skandha,
  7. Maudgalyāyana Prajñapti-śāstra.

Kātyāyanīputra Jñānaprasthāna võttis kokku ja süstematiseeris sarvāstivāda õpetused, pannes sellega aluse sarvāstivāda identiteedile eri koolkonnana. Seepärast loeti Jñānaprasthānat abhidharma pea- ehk baastekstiks, ülejäänud kuus olid tuntud kui pada ehk jalad.

Sarvāstivādinid defineerisid abhidharmat kui dharma analüüsi (dharma-pravicaya) ja pidasid seda puhtaks mõistmiseks (amalā-prajñā ) kui ka õpetuste algallikaks. Sel viisil vaadeldi abhidharmat kui kõrgeimat teadmust (abhi - kohal, ülal; dharma – seadus, teadmus).

2. saj e Kr kogunesid sarvāstivāda koguduse (saṃgha) esindajad Kātyāyanīputra ja kuningas Vāsiṣka algatusel Puruṣapuras, et kindlaks teha, millised dharma interpretatsioonid on korrektsed. Heakskiidetud õpetustest koguti kokku miljon värssi (ślokat) ning neile koostati 3 suurt kommentaari. Üks neist, Vibhāṣā (Abhidharma-vibhāṣā-śāstra) oli kommentaar sarvāstivāda Abhidharmapiṭaka peateosele Jñānaprasthāna, mille autor Ārya Kātyāyanīputra elas arvatavasti 1.-2. saj e Kr. Vibhāṣā tsiteerib erinevate koolkondade lahknevaid vaatekohti ja kummutab need Jñānaprasthāna tekstilõikudele toetudes.

1.saj, kui sarvāstivādinid töötasid välja Buddha olemiseõpetuse klassifikatsiooni- süsteeme, tulid ilmsiks erinevused doktriini küsimustes Kašmiri ja Gandhāra sarvāstivāda koolkondade vahel. Kašmirlaste vaated olid konservatiivsemad.

2. saj kuningas Kaniṣka ajal ilmnes vajadus üle vaadata erinevad vaated, et jõuda selgusele tõeses teadmises, mis viis Mahāvibhāṣā – Suure Kommentaari koostamisele. Mahāvibhāṣā (Abhidharma-mahāvibhāṣā-śāstra) on kuningas Kaniṣka nõupidamisele kutsutud 500 arhati hiiglaslik entsüklopeediline teos. Kommentaari koostamine kestis ilmselt mitu sajandit, enne kui see 3. saj lõpliku kuju omandas. Mahāvibhāṣā on säilinud hiina keeles ja annab tunnistust tohutust uurimistööst kõikide koolkondade vaadete kohta, nende seas mittebudistlikud filosoofid.

Pärast Kaniṣka nõupidamist tõusis esile 4 budistlikku filosoofiakoolkonda: vaibhāṣika ja sautrāntika, mis kujunesid Kašmiri ja Gandhāra śrāvaka traditsioonist ning yogācāra ja mādhyamika, mis tärkasid mahāyānas.

Vaibhāṣikad (tiibeti keeles: bye-brag-smra-ba) kasvasid välja Kašmiri sarvāstivāda traditsioonist, oma nime said nad sõnast vibhāṣā , mis tähendab kommentaari või käsitlust. Vaibhāṣikaid võib nimetada ortodoksseteks sarvāstivādiniteks, kes lähtusid Abhidharma kommentaaridest kui autoriteetseist. Nagu sarvāstivādinid pidasid vaibhāṣikad kõiki olemise elemente olemasolevaiks, nende mineviku ja tuleviku seisundeid reaalseiks.

Vaibhāṣikate õpetused ja harjutused põhinesid sarvāstivāda 7-l abhidharma tekstil ja Mahāvibhāṣāl, Suurel Kommentaaril. Vaibhāṣikad on esimene budistlik koolkond, kes süstemaatiliselt analüüsis olemise loomust, pannes aluse budistliku filosoofia ja psühholoogia arengule. Nad määratlesid 51 vaimset seisundit, budistliku psühholoogia põhiklassifikatsiooni, ja liigitasid need vabanemist toetavaiks, segadust tekitavaiks ning neutraalseiks. Need ja teised uurimisliinid aitasid kaasa meele loomuse, tõeluse, kogemuse ja põhjuslikkuse mõistmise avardumisele.

Kui Mahāvibhāṣā oli lõpetatud, hakkasid vaibhāṣika õpetlased tegema sellest lühikokkuvõtteid abhidharma võtmeteemade kergemaks õppimiseks ja meeldejätmiseks. Kõige enam tunnustust leidis Vasubandhu kokkuvõtlik teos Abhidharmakośa (mNgon pa mdzod) 4. saj lõpust. Vasubandhu pingutuste tulemusel sai vaibhāṣika abhidharma käsitlus laialdaselt tuntuks kogu Põhja-Indias.

Mitte kõik sarvāstivāda õpetlased ei pooldanud vaibhāṣika rõhuasetust abhidharma śāstratele. Osa valis lähtekohaks Buddha jutlused, mis olid säilinud sūtrates. Seetõttu said nad tuntuks kui sautrāntikad, need kes järgivad sūtraid.

Vasubandhu lähenemine vaibhāṣika süsteemile sautrāntika positsioonilt algatas kahe koolkonna vahel positiivse dialoogi. Vasubandhu kommentaar (bhāṣya) Abhidharmakośale sautrāntika vaatekohalt näitab ilmekalt, kuidas budistlik filosoofia kujunes uuringute, analüüsi ja kriitika arengu käigus, tungides järjest sügavamale Buddha õpetustesse, meele ja olemise loomusesse.

Mahāyāna traditsioonis läksid cittamātra/vijñānavāda ja mādhyamika koolkonnad veelgi sügavamale. Cittamātra/vijñānavāda järgijad mõtestasid abhidharma teooria ümber śūnyatā , eksistentsi olemusliku avatuse valgusel ning töötasid välja keerukama meele ja teadvuse kontseptsiooni. Mādhyamikad keskendusid śūnyatāle – tühjusele, eitades kõiki väiteid ja seisukohti.

VASUBANDHU

Vasubandhu oli filosoof Asaṇga tähtsaim õpilane ja noorem vend, kes sündis aasta pärast Asaṇga ordineerimist. Nende isa oli õpetatud braahman. Nagu Asaṇgagi sai Vasubandhu põhjaliku hariduse algul kodus ja hiljem mungana Nālandā klooster-ülikoolis. Huvitudes noore intellektuaalina abhidharmast suundus Vasubandhu Kašmiri, kus sarvāstivāda koolkond oli välja töötanud abhidharma filosoofilise teooria. Kašmiris õppis Vasubandhu oma aja silmapaistvaima sarvāstivāda õpetaja Saṃghabhadra juures 18 budistliku koolkonna õpetusi ja sarvāstivāda pärimuses edasiantavaid teadmisharusid. Fenomenaalse mäluga, jättis ta meelde kogu Mahāvibhāṣā , omandas India 6 klassikalise filosoofilise koolkonna tõekspidamised ja harjutas vaidlustehnikaid.

Paramārtha, 6. saj õpetaja ja tõlkija Ujjayinīst, kirjeldab Vasubandhu eluloos 1, et yakṣad valvasid ainsat teed Kašmiri ega lubanud kellelgi sarvāstivāda õpetusi maalt välja viia. Vasubandhul õnnestus hullumeelset teeseldes lahkuda Kašmirist Ayodhyāsse, Gupta valitsejate pealinna, kus õpilased tema mälu järgi abhidharma õpetused üles kirjutasid. Nõnda sai terviklik sarvāstivāda abhidharma filosoofia, mida sajandeid oli arendatud suhtelises isolatsioonis, esmakordselt tuntuks väljaspool Kašmiri.

Hästituntud loos Abhidharmakośakārika ja Bhāṣya koostamisest kõneldakse, et pidades loenguid Vibhāṣāst, võttis Vasubandhu iga päeva õpetuse kokku ühesainsas värsis, mis graveeriti vaskplaadile ja asetati linnarahvale tutvumiseks välja. Kui ta Vibhāṣā kokkuvõtte 600 värssi (Abhidharmakośa-kārikā ) lõpetas, saatis ta need koos 50 naela kullaga vaibhāṣika õpetajatele Kašmiri. Vaibhāṣikad rõõmustasid, nähes oma õpetust viimistletud ja süstematiseeritud kujul. Nad palusid kirjutada ka proosakommentaari. Hiljem valmistas Vasubandhu ette ulatusliku kommentaari (bhāṣya) Abhidharmakośale, mis vaatles sarvāstivāda õpetust sautrāntika koolkonna perspektiivis. Abhidharmakośa-bhāṣya lõplik versioon koos algsete kārikāte - värsivormis kokkuvõtetega, on tuntud kui Abhidharmakośa-śāstra. Vaibhāṣika õpetajad olid oma õpetuse ümberlükkamisest nördinud. Tema õpetaja Samghabhadra kirjutas vastuseks Abhidharma-śāstra-kārikā-bhāṣya, mille tekst on säilinud tiibeti keeles.

350ndail aastail võttis Vasubandhu venna mõjutusel omaks mahāyāna tõekspidamised ja pärast Asaṇga surma sai temast kloostrivanem Nālandās.

 
Ülevaate koostas M. Kark.