Lhodak Gadeni munkade esituses võib tiibeti rituaalseid tantse näha 22. märtsil kell 16 Viljandis Pärimusmuusika Aidas (piletid 100/75 piletilevist) ning 25. märtsil kell 18 Tartus Sadamateatris (piletid 125/75 piletimaailmast). Lisaks toimub 22. märtsil kell 18 (peale tantse) Pärimusmuusika Aidas ka õpikoda, kus huvilised saavad ise proovida tiibeti muusikainstrumente (dungchen, gyaling, trumm, damaru, drilbu) ning uudistada tantsudes kasutatud maske ja kostüüme.

Tiibeti rituaalsed tantsud lähtuvad esoteerilisest vadžrajaana budismist ning kätkevad endas vaimset virgumist, puhastumist ja väge. Traditsiooniliselt esitasid neid kloostrites mitmesuguste usuliste tähtpäevade aegu mungad (või nunnad), vaatama kogunes rahvas ümberkaudseist asulaist. Tantsijad kannavad suuri maske ja rikkalikult kaunistatud kostüüme, tantsu saadavad muusikainstrumentide nagu trummi, taldrikute ja pikkade tiibeti trompetite helid. Sügavamas tähenduses toimivad rituaalsed tantsud ühe meditatsiooni vormina ning samal ajal on nad ka ohverdus budadele/jumalustele. Hiina Rahvavabariigi võimu all on rituaalsete tantsude esitamine nagu ka mitmesugune muu usuline ja tiibeti vanu kultuuritraditsioone viljelev tegevus tihti keelatud või piiratud ning seepärast ähvardab seda unikaalset kultuurinähtust väljasuremise oht.

Musta mütsi tants on peensusteni viimistletud rituaal, mille läbiviimine kestis Tiibetis mitu päeva. Rituaali eesmärgiks on kõrvaldada indiviidi sisemised takistused, milleks on kannatusi põhjustavad väärarvamused ja painajalikud emotsioonid. Tantsu algul ohverdavad musta mütsi tantsijad sümboolselt kuldset teed oma liini laamadele (õpetajatele), jumalustele (buda erinevatele vormidele) ja seadmusekaitsjatele (budismi kaitsvatele haldjatele ja vaimudele), et neile heameelt valmistada ning nende õnnistusi pälvida. Seejärel kutsuvad tantsijad seadmusekaitsjat, kaaslasi ja nende saatjaskonda endaga ühinema.

Nagu Vinayas ehk munkade käitumisreeglites öeldud, tuletab mungarüü meelde, et selle kandja on ordineeritud munk. Sarnaselt kannavad mõned tantra õpetuste järgijad musta mütsi kostüümi ‒ märkimaks tantristliku jumaluse raevukast aspektist tulenevat selgust ja uhkust. See jumalik kindlus või uhkus täidab ainulaadsel tantra teel erilist otstarvet. Musta mütsi tantsijad kannavad oma põsesarnadele ja otsmikule kaitsvaid olluseid, muutes enda väljanägemise raevukaks. Nad väljendavad metsikut külge selleks, et vaigistada tajuvate olendite meeli, mis on vaevatud sääraste negatiivsete emotsioonide poolt nagu vihkamine, ahnus ja rumalus. Tantsijaid ei ajenda viha, vaid ülim armastus ja kaastunne.

Mõnede allikate kohaselt sündis musta mütsi tants sellest, et teatavad tantristlikud jumalused ilmutasid end rituaalide käigus mõnedele adeptidele sellisel kujul. Vanem Jamyang Dakpa, Tema Pühaduse V dalai-laama (1617-1682) kaasaegne, sooritas musta mütsi tantsu kurjade vaimude eemalepeletamise rituaali ajal Potala palee Deyang Shari siseõuel, et juhtida kõrvale vaenulikud sõjaväed.

Kalmistuisandate tants on tuntud kõigis tantra traditsioonides. Kaks kontmehe atleetlikku ja koguni lustakat liikumist peaksid väljendama teisele poole ego jõudnud olendite ‒ tõekaitsjate ‒ kartmatuid omadusi. Tantsu esitatakse tavaliselt aasta lõpus seitsmepäevase festivali ajal, mil puhastatakse ära kogu aasta kestel kogunenud halvad jõud.

Meie etendustel esitavad tantsu kaks munka.

Tantristlike jumaluste ülevas vallas muundatakse olendid nende tavaolekust ümber, et teha valgustunud tegusid kõikide hüvanguks. Hirv esindab meessoost kaitsejumalust, kelle liigutused esitavad väljakutse vaimset arengut segavatele jõududele. See tants koosneb neljast osast: budade ja bodhisattvate kutsumine, neile ohverduste tegemine, raevukate liigutuste sooritamine takistuste ületamiseks ning palve budade ja bodhisattvate naasmiseks oma asupaikadesse. Hirvetants oli Tiibetis väga populaarne, sest hirvepäist jumalust peeti vägevaks kaitsjaks.

Dakinid ehk taevased naisjumalused mängivad tantristlike harjutajate nägemuslikes kogemustes suurt rolli. Dakinid on tarkuse kandjad, nende laulud inspireerivad sügavat mõistmist. Usutakse, et tantsud veetlevad vaimselt teostunud meistreid ja bodhisattvaid pikendama oma elusid kõigi olendite heaks. Meistrid ja õpetajad jäävad iga elusolendi jaoks sansaara pimestatuse ja näilikkuse ületamise viiside õppimise ja mõistmise lahutamatuks osaks.

Selles tantsus laulavad dakinid värsiridu meistrite ja bodhisattvate pika elu ülistuseks.

Chöd on harjutuste süsteem, mille eesmärk on lõigata läbi neli egoga seotud “deemonit”: 1) väliste objektide ja tingimuste ajendil sündinud, 2) mitte välistest objektidest, vaid sisemistest teguritest nagu harjumused, kujutlused jms sündinud, 3) naudingute “deemon” kui elus läheb justkui hästi, 4) eneseuhkuse “deemon”, kõikide juur.

Chöd harjutusi teostas ja õpetas esimesena suur naisjoogi Machig Labdrön (u 1055-1143). Ta kutsus need õpetused ellu tuginedes oma kahele laamale: Pha Dampa Sangye ja Kyotön Sönam. Machig seletas: “Minu dharma on mahāmudrā,” pidades silmas, et suutrate väline pāramitā tähendus ja tantrate sisemine tähendus tuleb koguda ühte ning teostada koos. Oma erilised phungpo zenkyur õpetused andis ta edasi oma pojale ja paljudele teistele õpilastele. Nende harjutuste teostamise kaudu tõuseb olendeile nii ajalik kasu nagu haiguste, pahatahtlike vaimude ja vaesuse põhjustatud kannatuse leevenemine, kui ka ülim kasu, milleks on täieliku virgumiseni jõudmine.